Rabaaed (ehk turbaaed) on aianduse ajaloos üks uusimaid aiatüüpe. Tema tekkelugu on seotud 1950.-ndatel praktilise vajadusega tõkestada Šoti mägedes erosiooni. Turbapätside kasutamine osutus karjamaade kindlustamiseks lihtsamaks võimaluseks, kuna materjal oli koha peal olemas. Samas kui kive oli kallis ning raske mägitingimustes transportida. Nii moodustusid mäekülgedele terrassid, mis olid servatud turbapätsidega.
Kui aednikule meeldivad kanarbikulised (sugukonna Ericaceae liigid), siis on rabaaia rajamine möödapääsmatu. Erandiks on need õnnelikud, kes elavad männimetsa all. Seal pinnas looduslikult happeline – seal ongi vajalikud tingimused olemas. Enamasti on männimetsa alune pinnas liivane ja kuiv, kuid sellise pinnas just kanarbikulistele meeldibki. Siiski, enamikel juhtudel ei asu meie aiad männimetsa all ja seega tuleb aednikul ise luua kunstlik raba.
2. Rajamine ja hooldamine
Rabaaia asukoha valikul on soovitav hoiduda otsesest lõunapäikesest. Igihaljaste taimede kasvatamisel äratab varakevadine ere päike äratab taime maapealsed osad ning sunnib neid kasvama. Samas ei saa taim külmunud pinnasest vett kätte ning kuivab. Siit moraal – muretum on turbapeenar rajada suurte puude taha, mis pakuvad kaitset ereda lõunapäikese eest. Sobivamad puud, mille lähedusse turbapeenar rajada on sügava juurestikuga nagu männid või tammed. Viimased on tiheda võraga ja võib juhtuda, et rabataimedele ei jätku nende all piisavalt valgust. Tammedest tunduvalt sobimatumad puud on kased, saared, vahtrad – nende juured on maapinna lähedal ning nad võtavad rabaaia taimede eest pinnasest toidu ja niiskuse. Seega, kui rajada nende lähedusse rabaaeda, tuleb turvas isoleerida pinnasest vettpidava kilega, et sellele rajatud peenras luua rabataimedele vajalikke tingimusi.
Teine oluline moment asukoha valikul on vältida liigniiskuse tekkimist. Rododendronid on väga tundlikud liigniiskuse suhtes, samas neile mõjub hukutavalt ka pinnase läbikuivamine. Selleks on kasulik rajada rabaaed väikese kallakuga maapinnale. Lisaks ei maksa rabaaeda rajada kõrge põhjaveega ega üleujutuse ohuga kohta. Need olud neutraliseerivad turba.
Peenart võib süvistada pinnasesse ja täita turbamullaga nii, et peenra pind jääb lõpuks ümbritseva pinnasega tasa; võib piirata maa-ala palkide või kividega (mitte paekividega), täita see turbaga ja istutada siis taimed.
Samuti on võimalik rajada turbapeenar tasasele maapinnale, piirates ala ühelt poolt vanade prusside või palkidega ning teiselt poolt poes müüdava elastse puitlippidest peenraservaga. Viimane võimalus on kõige kiirem ja lihtsam viis rajada peenar olemasolevale murule või muidu tasasele pinnale.
Teisel juhul tuleb maapind hoolikalt puhastada pikaealistest umbrohtudest. Turbaaia rajamiseks võib ka katta maapind esmalt peenravaibaga, nii ei ole ohtu, et umbrohi turbaaeda sisse kasvab.
Siis märkida maha peenra kuju ning alustada serva ladumist kas maakividest, puidust või turbapätsidest. Üldjuhul piisab rabaaia kõrguseks ainult ühe pätsi kõrgusest so 20 cm-st.
Turbapätsid tuleb enne ritta ladumist veevannis niisutada ja otsad lõigata pika noaga sirgeks. Kui peenar on suuremõõduline, siis tasub pätsidest valmistatud serva paigutada astmed kas puupakkudest või suurtest kividest. Pakud tuleks paigutada peenrapinnaga tasa, aga maakive võiks paigutada pinnasest kõrgemale, mis peale funktsionaalsusele moodustades huvitava reljeefi.
Viimane töö enne taimede istutamist on turbapätside välimise serva faasi lõikamine. See annab peenra raamistikule pehmema ilme ja praktiline kasu seisneb selles, et kui väline serv on faasi lõigatud, tekib vihma püüdmiseks vajalik pind.
Kui peenrapiire on ühe turbapätsi kõrgune, siis pole pätse omavahel vaja siduda. Mitme pätsi kõrgusesse ladumisel tuleb pealmine päts asetada alumisele faasitud servaga tasa ja kasutada telliskivi müüri ladumise põhimõtet. Moodustub pehme joonega kena müür, mida peab kindlasti siduma. Selleks sobivad hästi bambusvaiad. Rääkides mitme pätsi kõrgusest peenrapiirdest, tasub meeles pidada, et rabataimed ei vaja oma kasvuks üle 20 cm pinnast. Seega võib peenra rajamisel kõrgema osa alla täiteks ladestada oksarisu või muid aiajäätmeid.
Peenra täitena võib kasutada rabast toodud-ostetud pinnast või poes müüdavat rodoturvast. Freesturba soetamisel tasub jälgida, et turvas oleks võimalikult jämeda fraktsiooniga, mis tagab piisava õhustatuse ning turvas tiheneb aeglasemalt.
Rabaaia rajamisel tuleks turvast kühveldada peenrasse nii, et moodustub väike küngas. Sellisel juhul on vaja rabaaeda lisada uut turvast tunduvalt hiljem. Turbasse võib segada männikoort või männimetsa alust kõdu. Nendes sisalduvad mikroorganismid loovad rabataimede kasvuks soodsad tingimused.
Tavaliselt on freesturvas ostes väga kuiv. Turbaaeda turvast lisades tuleb turvast pidevat kasta ja segada. Selleks tööks varuge aega ja kannatust, sest turba korralikult kastmine võtab päris kaua aega. Kindlasti peab turvas aga peale kastmist ühtlaselt niiske olema.
Viimaseks tähtsamaks tööks on taimede istutamine. Vahetult rodotaime istutusauku peaks aga kindlasti lisama rododele ja okaspuudele mõeldud mulda. Enne istutamist pange taimed kindlasti veega ämbrisse ligunema seniks, kuni enam õhumulle ei tõuse ning juurepall on veest küllastunud.
Oluline on veel teada, et taimede juurekael ei tohi istutamisel mingil juhul jääda sügavamale pinnasesse kui ta potis oli. Pärast istutamist tuleb turba pind katta koorepuru multšiga ja veel korra üle kasta.
Edasine hooldus seisneb kastmises, väetamises ja õitsenud õienuppude ärakorjamises.
Kasta oleks muidugi hea vihmaveega, kui selle kogumiseks võimalus on. kui ag apole, siis kasutatakse vee pehmendamiseks väävel-, fosfor-, oblik-, sidrun- või äädikhapet.
Et määrata vajaliku happe hulk, tuleb kindlaks teha vee karedus. Eristatakse karbonaatset ehk ajutist karedust, mis tekib vees kaltsiumi ja magneesiumi karbonaatide liia tõttu ja mittekarbonaatset ehk püsivat karedust, mida põhjustavad kaltsiumi ja magneesiumi sulfaadid, kloriidid jt. soolad. Mõlemad veekaredused, mis moodustavad üldise vee kareduse, mõõdetakse saksa kareduse kraadides. 1 kraad tähendab, et 1 liitris vees on 10 g CAO või 1,19 g MgO. Vee kareduse astet määratakse järgmiselt: kuni 10 – vesi on pehme, 10-20 keskmine, üle 20 kraadi kare vesi.
1 kraadi võrra kareduse alandamiseks (1m3 vett) tuleb võtta 10 ml kontsentreeritud väävelhapet või 22,5 g oblikhapet. Karedust saab alandada ka lihtsamalt, 1 m3 vee kohta tuleb võtta 0,5-1,0 kg peenestatud turvast (pH 3-3,5) ja segada ning jätta ööpäevaks seisma.
Et määrata vajaliku happe hulk, tuleb kindlaks teha vee karedus. Eristatakse karbonaatset ehk ajutist karedust, mis tekib vees kaltsiumi ja magneesiumi karbonaatide liia tõttu ja mittekarbonaatset ehk püsivat karedust, mida põhjustavad kaltsiumi ja magneesiumi sulfaadid, kloriidid jt. soolad. Mõlemad veekaredused, mis moodustavad üldise vee kareduse, mõõdetakse saksa kareduse kraadides. 1 kraad tähendab, et 1 liitris vees on 10 g CAO või 1,19 g MgO. Vee kareduse astet määratakse järgmiselt: kuni 10 – vesi on pehme, 10-20 keskmine, üle 20 kraadi kare vesi.
1 kraadi võrra kareduse alandamiseks (1m3 vett) tuleb võtta 10 ml kontsentreeritud väävelhapet või 22,5 g oblikhapet. Karedust saab alandada ka lihtsamalt, 1 m3 vee kohta tuleb võtta 0,5-1,0 kg peenestatud turvast (pH 3-3,5) ja segada ning jätta ööpäevaks seisma.
Väetada on optimaalne kaks korda – mais enne õitsemist ja juuni lõpus peale õitsemist. Juulis ja hiljem väetamine võib panna taime kasvatama pikki võsusid, mis ei jõua enne sügist puituda, ning siis võib külm taime kahjustada. Õienuppude ärakorjamine säästab taime energiat seemnete kasvatamisest, võimaldades selle asemel jõudsamalt õitseda.
Talvel külma eest katmine sõltub taime külmataluvusest, mida tasub taimede valikul arvestada.
Juhul kui turbapeenar on rajatud päikeselisele kasvukohale on vaja aga taimi kaitsta kevadise päikese eest. Põhjus peitub külmunud pinnase ja päikese käes kuumenevate lehtede kontrastis – päikese käes soojenevad lehed tahaks juba ärgata ja niiskust eritama hakata, aga juured on veel jääs ega anna niiskust üles.
Juhul kui turbapeenar on rajatud päikeselisele kasvukohale on vaja aga taimi kaitsta kevadise päikese eest. Põhjus peitub külmunud pinnase ja päikese käes kuumenevate lehtede kontrastis – päikese käes soojenevad lehed tahaks juba ärgata ja niiskust eritama hakata, aga juured on veel jääs ega anna niiskust üles.
Mõne aasta möödudes on taimed suureks kasvanud ja peenrapiirded kenasti sammaldunud. Ja mis peamine – rabaaed ei vaja pidevat rohimist ja hooldust, aga pakub meile tervistavat värsket õhku ja lummavat ilu.
Rodopeenar on üpris paindlik ja muutumises olev elupaik. Põõsaste kasvades on võimalik taimi ümber istutada ning peenra kujundust muuta, andmaks põõsastele rohkem ruumi või muutes nende asukohta valgusrežiimi suhtes. Eraldatud pinnasega peenardes annab see võimaluse noori taimi alguses väiksemas peenras tihedamalt istutada ning hiljem korrigeerida.
3. Sobilike taimede nimistu
4. Kokkuvõte
Kuna turbapeenra rajamine on viimastel aastatel suurt populaarsust kogunud, siis on seda ka päris palju kajastatud. Leidub nii artikleid kui videosid
Valisin need materjalid, mille on koostanud kogemustega aednikud, nt Mihkel Saar, kellel on koduaias Eesti suurim isiklik rodode kollekstioon.
Valisin need materjalid, mille on koostanud kogemustega aednikud, nt Mihkel Saar, kellel on koduaias Eesti suurim isiklik rodode kollekstioon.
5. Ahhaa efekt
Midagi päris uut ma teada ei saanud, kuna olen turbapeenra rajamisega varem kokku puutunud ja seega juba eelnevalt materjalidega tutvunud.
6. Kasutatud materjalid
- http://www.vaskanarbik.ee/Rabaaia-rajamine
- http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=5&art=936
- http://www.rodoaed.ee/rododendronite-peenra-rajamine/
- http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=1126
