Püsililled

1. Püsilillede eelised ja puudused võrreldes suvelilledega.

Püsililled nõuavad võrreldes suvelilledega vähem hoolt - neid ei ole vaja igal aastal paljundada, pikeerida ja kasvukohale istutada, ka tulevad nad paremini toime niiskusežiimiga, kui on õigele kasvukohale istutatud, ning seetõttu ei pea neid nii sageli (kui üldse) kastma kui suvelilli.

Nad on ka väga vastupidavad ja pikaealised - vanad taluaia taimed kasvavad samal kasvukohal mõnikord vaat et isegi aastasadu.

Püsikud on väga mitmekesised tänu liikide ja sortide rohkusele. Lisaks on püsikutel veel üks väga suur väärtus - see on pidev muutumine. Saame imetleda võrsete ilmumist, kasvu edenemist, õitsemist, lehestikku, närbumist ja kauneid vilju.

Püsilillede puudusteks võib pidada näiteks seda, et osad neist kipuvad usinalt end paljundama ja seetõttu tuleb nende leviku tõkestamiseks vaeva näha.

Samuti tuleb küllalt kaua oodata kuni noortaim saavutab oma lõpliku suuruse ja dekoratiivsuse ning hakkab õitsema (see ei juhtu alati esimestel kasvuaastatel).

Püsikute valikul tuleb jälgida, kas nad soivad meie kliimatsoonidesse või on külmaõrnad. Viimaste kasvatamisel tuleb nende eest talvel rohkem vaeva näha ja hoolt kanda (katta või välja kaevata). 

Püsikutega taimestatud peenra kujunduse muutmine on keerulisem kui suvikute puhul, kuna viimased istutatakse nagunii igal aastal uuesti.

2. Millist vegetatiivse paljundamise viisi soovitaksin püsikute paljundamisel ja millist mitte.

Koduaeda soovitaksin jagamisega paljundamist. Selliselt saab samal ajal ka liiga vanaks ja tihedaks kasvanud taimi noorendada. Ise olen jaganud näiteks hostasid, helmikpööriseid, iiriseid. Kuid tootmise jaoks on selline paljundamise enamasti liiga ebaefektiivne.

Suuremate koguste saamiseks soovitaksin kas haljastpistikutega paljundamist (nende liikide puhul, mida seemnest ei ole otstarbekas või ei saa, nt sorte, pajundada) või generatiivset paljundamist.

Haljaspistikutega sobib paljundada padjand-leeklille, begooniaid, kirinõgest ja väikest igihalja, seemnetega aga olen näiteks ise edukalt paljundanud päevakübaraid, lilltubakaid, sõrmkübaralille, lavendlit, pehmet kortslehte ja kipslille.

Liike, mis annavad tütartaimi, paljundadakse nendega, näiteks maasikaid. Kuid haigustvabade noortaimede saamiseks on nende puhul veelgi parem paljundus meetod laboris meristeemselt paljundamine. See tähendab taime kloonimist ühest väikesest, algkudet sisaldavast taimeosast. Meristeemselt paljundatakse ka nt krüsanteeme.

Sibullilli saab paljundada sibulatega, nimelt tütarsibulatega, mis emasibula küljest lahti murtakse.

Vähem levinud on jagamine võrsikutega, seda meetodit on otstarbekas kasutada vaid siis, kui muud viisid ei anna soovitud tulemusi. näiteks nelke võib proovida võrsikutega paljundada.

Pookimist püsikute paljundamiseks praktiliselt ei kasutata, seda seetõttu, et see on kõige keerukam ja aeganõudvam paljundamise viis ning õnnestumise protsent rohttaimede korral on väike.

3. Taimede kasvukohanõuded.

Soovitan päikeselisele kasvukohale, kuiva ja toitainetevaesesse mulda planeerida nõmm-liivateed (Thymus serphyllum), kaunist kukeharja (Sedum spectabile), harilikku lubikat (Sesleria caerulea), halli nelki (Dianthus gratianopolitanus) ja harilikku iisopit (Hyssopus officinalis).

Taimede pildid pärinevad järgnevatelt veebilehtedelt:

http://kimalaselilled2.blogspot.com/2012/06/nomm-liivateed-kannikesed.html

http://nagi.ee/photos/ankka/11505985

http://www.aiasober.ee/tooted

http://nagi.ee/photos/anneuibo/4513689

http://www.aiamaailm.ee/teised-toredad-urdid/371-harilik-iisop.html

Poolvarju, toitaineterikkasse mulda istutaksin pehme kortslehe (Alchemilla mollis), südajalehise bergeenia (Bergenia cordifolia), kaukaasia kitsekakra (Doronicum orientale), hariliku angervaksa (Filipendula ulmaria) ja hulgalehise lise lupiini (Lupinus polyphyllus)

Taimede pildid pärinevad järgnevatelt veebilehtedelt:

http://davisla.wordpress.com/category/alchemilla-mollis/

https://www.flickr.com/photos/newparis/4527594099/

http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Doronicum_orientale_IMG_4001_Kev%C3%A4tvuohenjuuri_C.JPG

http://plantsandpeople.weebly.com/meadowsweet.html

http://en.wikipedia.org/wiki/Lupinus_polyphyllus

Varjulisele kasvukohale, happelisse mulda soovitaksin metspipart (Asarum), kurekell-ängelheina (Thalictrum aquilegiifolium), hõlmist tiarelli (Tiarella wherryi) ja sinist emajuurt (Gentiana pneumonanthe).

Taimede pildid pärinevad järgnevatelt veebilehtedelt:

http://pl.wikipedia.org/wiki/Kopytnik_(ro%C5%9Blina)

http://www.calmia.ee/Taimed/Pysilill/angelhein.htm

http://www.nichegardens.com/catalog/item.php?id=2050

http://www.osta.ee/en/emajuur-viimane-40385163.html

4. Kasutatud kirjandus.

Laane, M. Iluaianduse käsiraamat, Tallinn: Varrak, 2005.

Barlage, A., Berger, F. Suur püsikuraamat. Tallinn: Varrak, 2012

Tooding, S. Taimede paljundamine. Print Best

Suvelilled

1. Suvelillede SWOT analüüs

2. Seemnete töötlemine ja kihitamine

a) Seemnete skarifitseerimine on seemnete mehaaniline, keemiline või temperatuuriga töötlemine, selleks, et vigastada seemnekesta ja seeläbi saavutada selle poolt vee ja gaaside läbilaskmine.

Skarifitseerimine on vajalik idanemise kiirendamiseks, nt kui seemnekest on liialt paks või kui soovitakse puhkeperioodi katkestada.

b) Seemnete stratifitseerimine on kunstlike temperatuuri-, niiskus- ja õhurežiimide loomine (looduslike tingimuste imiteerimine), soodustamaks seemnete idanemist ja tõusmete ilmumist.

See on vajalik pika puhkeperioodiga liikide puhul n.ö seemnete järelvalmimiseks (selle kestel lagunevad seemnes kasvu pidurdavad ained).

3. Suvelillede seemneline paljundamine

Suvelillede paljundamine seemnetega on soodne (seemneid saab taimelt enamasti tasuta koguda ja ühel taimelt võib saada väga palju seemneid, kuna seemned on väikesed, siis on ka nende transport on odavam). Seega saab taimi massiliselt paljundada.

Ka on seemnest kasvatatud taimel tugevam juurekava kui vegetatiivselt paljundatud taimel. Kuid seemnest saab paljundada vaid liike ja üksnes mõningaid aedvorme/sorte.

Seemnest paljundatud taim on geneetiliselt tervem ja tagab loodusliku varieeruvuse (väga oluline sortide aretamisel).

Seemenelist paljundamist ei saa kasutada enamike sortide puhul, ning ka siis mitte, kui taim Eesti tingimustes ei vilju või ei ole seeme idanemisvõimeline.

Mõningatel juhtudel on seemneline paljundamine liiga aeganõudev, ka siis tasuks eelistada vegetatiivset paljundamist.

Seemnetega paljundamiseks on vaja esmalt koguda seemned, need puhastada ja säilitada valitud liigi jaoks sobivatel tingimustel (hoida jahedas ja külmas ruumis, külvata kohe või stratifitseerida).

Enne külvi on võib osutuda vajalikuks seemnete töötlemine (skarifitseerimine, puhtimine või granuleerimine). Seejärel tuleb valida külvikoht (lava, katmikala, aknalaud) ja see ettevalmistada (otustada kas külvata kasti, kassett, potti jne).

Järgneb külvamine ise, mille käigus tuleb järgida antud liigile sobivat külvisügavust ja tihedust,

Külvijärgne hooldamine seisneb õige temperatuuri ja õhuniiskuse tagamises, kastmises,

Kui taimed on tärganud ja jõudnud idulehtede faasi, tuleb need pikeerida - ümberistutada koos juureotsa kärpimisega. Pikeerimine parandab taime valgustatuts ja juurte kasvu (sunnib neid harunema).

Lõpuks tuleb taimed potistada ehk pottidesse ümberistutada (kui taim on piisavalt suur).

4. Kasutatud allikad

1. Ninn, E. On viimane aeg hakata mõtlema suvelillede peale. Tarbija24, 2012.

http://tarbija24.postimees.ee/783034/on-viimane-aeg-hakata-motlema-suvise-lillepeenra-peale

2. Otsus, A. Puittaimede paljundamine, Luua Metsanduskool, 2005.

3. Teras, R. Seemnest suureks, Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda, 2009.

4. Tooding, S. Taimede paljundamine, Maalehe Raamat, Print Best.

Lillede klassifikatsioon

LILLEDE KLASSIFIKATSIOON

1. Mille poolest erinevad üheaastased, kaheaastased ja mitmeaastased lilled üksteisest?

Üheaastased, kaheaastased ja mitmeaastased taimed erinevad üksteisest:

• Õitsemise ja viljumise poolest, nt üheaastased lilled õitsevad ja viljuvad ühe aasta jooksul, seevastu kaheaastased õitsevad ja viljuvad teisel kasvuaastal.
• Eluea poolest, nt suvelillede eluiga on üks aastat, kaheaastastel lilledel kaks aastat ja püsikutel pikem kui kaks aastat.
• Funktsiooni poolest, nt üheaastased lilled annavad kiire ja lühiajalise efekti, võimaldavad igal aastal katsetada uute kujundustega ja täita istutusalal ajutisi tühimikke, samal ajal kui mitmeaastaste lilledega saab luua pikaealise ja püsiva kujunduse. 

2. Arutle, mis võib juhtuda, kui lilletaim(ed) istutada ebasobilikule kasuvukohale (valgus, mulla viljakus, niiskus). Miks on tähtis taimede kasvukoha nõuetega arvestada? Too näiteid.

• Valgusnõudlus

Valgusnõudlike taimede istutamisel varjulisse kasvukohta kasv väheneb või siis vastupidi: taimed venivad taimed välja, õitsemine jääb tagasihoidlikuks. Ka võib muld muutuda taime jaoks liigniiskeks.

Varju armastavate taimede istutamisel täispäikeselisse kasvukohta saavad taimed päikesepõletusi, ka kuivab muld liiga läbi ning lehtedele ilmuvad pruunikad laigud.

• Külmakindlus

Külmaõrnade taimede jätmisel talveks avamaale mõjub enamasti (olenevalt talvest) surmavalt, st lisaks taime maapealsetele osadele hukkub külma või liigniiskuse tõttu ka taime juur.

• Mulla omadused

Viljakat mulda vajavate taimede istutamisel toitainevaesesse jäävad need nõrgaks ja kiduraks, nii et umbrohud kasvavad läbi ja haigused hakkavad kimbutama.

Samas kehva mullaga kohastunud taimede istutamisel liiga viljakasse mulda muutuvad taimed liiga lopsakaks, kasvatavad palju lehemassi, varred venivad pikaks ja jäävad nõrgaks, mistõttu taim lamandub kergelt.

• Vee nõudlus

Kuiva kasvukoha taimede istutamisel liiga niiskesse kasvukohta taimed kiratsevad või hävivad, kuna juured ei ole kohastunud liiga niiskes pinnases esineva hapnikupuudusega.

Niiske kasvukoha taimede või veetaimede istutamisel kuiva kasvukohta taimed närbuvad, sest juured ei saa taime normaalseks kasvuks vajalikku piisavalt veehulka pinnasest kätte.

Mõõduka niiskusega kasvukohtade taimede paigutamisel liialt niiskesse mulda kannatavad nende taimede juured õhupuuduse all, liialt kuivas aga niiskusepuuduses.

Taimede kasvukohanõuetega arvestamine tagab taime elujõu, haigustele, kahjuritele ja keskkonnamõjudele vastupidavuse, ei lase umbrohtudel võimust võtta, kindlustab hea väljanägemise ja vastavalt taime funktsioonile selle dekoratiivsuse, õitsemise ja/või viljumise.

  

3. Vali enamlevinud sugukondade hulgast 3 huvipakkuvamat. Leia veebist ja/ või raamatutest valitud sugukondade peamisi morfoloogilisi tunnuseid. Koosta võrdlev tabel.

	Korvõielised, 23000 liiki	Ristõielised, 4000 liiki	Sarikalised, 3000 liiki
ÕISIK	Korvõisik - suur hulk õisi moodustavad kokku ühe suure õiesarnase ebaõie.	Kobarõisik - pika peatelje ja lühikeste õieraagudega püstine või rippuv õisik. Raolised õied kinnituvad peateljele kas spiraalselt, vastakalt või ühekülgselt. Õied puhkevad õisiku aluselt tipu poole.	Liitsarikas – õisik koosneb peatelje tippu kinnituvaist ühesuguste, kiirjalt asetunud raagudega õitest. Liitsarikas – liitõisik, mille pearao tipult lähtuvad kiirjalt ühepikkused harud, mis omakorda kannavad sarikjaid osaõisikuid.
ÕITE VÄRV	Enamasti valge	Kollane, valge, lilla	Valge või kollane
ÕIERAOD	Puuduvad	Olemas	Ühepikkused õieraod väljuvad ühest kohast, pearaag on lühenenud, aga külgraod pikenenud, nii et nad on kõik ühepikkused
KATIS	Korvõisikut ümbritsevad välimised ja sisemised üldkatise lehed.		Sarikate all on sageli osakatis, mis on moodustunud ülemiste õite kõrglehtedest, ning liitsarika alusel on enamasti ka katis
ÕIEPÕHI	Õisikuraag on laienenud lamedaks, nõgusaks või kumeraks õiepõhjaks, millele kinnituvad pigistunud üksikõied. On paljas, või kaetud kilejate soomustega või karvadega. Sageli on õie kandelehed säilinud sõkalsoomustena õisiku põhjal. Kuna õiepõhjal asetseb hulk väikesi õisi, siis on korvõisikul üheainsa õie välimus, eriti neil juhtudel kui korvõisikud on väikesed
TUPPLEHED	Tupp puudub või tema asemel soomused, harjased või karvatutid sulgjatest või lihtsatest karvadest, mis jäävad vilja külge	Neli tupplehte	On väikesed või puuduvad üldse
KROON-LEHED	Õiekroon moodustub viiest kokkukasvanud kroonlehest. Kokkukasvamise viisilt on õied kas korrapärase putkja või korrapäratu keelja kujuga (putkõied või keelõied, nt õisikupõhja servas keelõied, keskel putkõied, aga võivad olla ka ainult keelõitega või ainult putkõitega) Nt Härjasilma õisikus on valged keelõied ning kollased putkõied. Peale putk- ja päris-keelõite on korvõielistel sageli veel ebakeeljaid ja lehterjaid õisi, mis asetsevad õisikute serval ja teevad selle nagu suuremaks, eredamaks ja märgatavamaks. Nende õite ülesandeks on “reklaam” – meelitavad ligi tolmeldajaid.	Õiekate koosneb neljast kroonlehest, mis asetsevad korrapäraselt ja neist annab mõtteliselt läbi tõmmata kaks diagonaaljoont, sellest ka sugukonna nimetus. Nt mägi-harakaladva õisik, õied on koondunud varre tipmistesse kobarõisikutesse	Viis tupplehe sarnast kroonlehte. Õied moodustavad vihmavarjulaadse struktuuri. Nt porgandi õisik, õied on koondunud liitsarikatesse
ÕIE SUGU	Leidub nii sootuid kui ühe- ja kahesoolisi õisi, isegi samas korvõisikus	Kahesuguline	Kahesuguline
TOLMUKAD	Putkõites viis tolmukat, mis kasvavad oma niitidega kroonlehtede alumise osaga kokku, tolmuka pead aga ühinevad putkeks. Paljudel liikidel puudub õietolm täielikult.	Neli pikemat ja kaks lühemat tolmukat.	Viis tolmukat
EMAKAS	Kahelehelisel emakal on üheosaline ja üheseemneline sigimik ning üksainus, kaheks jagunenud suudmega emakakael, mis läbi tolmukapeadest moodustunud putke, mis on tekkinud kahest viljalehest, sisaldab ühe seemnealgme	Üks emakas, mis on moodustunud enamasti kahest viljalehest.	Kaks emakakaela
VILI	Väikesed seemnised – on sageli varustatud karvatutiga, seemnete laiali kandmiseks tuule abil (pappus)	Kahepesaline kõder või kõdrake, mis võib avaneda või mitte, suletuks jääv vili võib puituda (tõlkjal) või meenutada pähklikest. Seemned on õlirikkad	Kaksikseemnis – kahe poolega jaguvili
LEHT	Laiuv lehekodarik. Terved või lõhestunud, rootsulised või rootsutud, paiknevad vaheldumisi, harvemini vastakuti, männases või juurmise kodarikuna. Abilehed puuduvad.	Vahelduvad, hõlmised, jagused või terved, rootsutud, ilma abilehtedeta. Valdavalt karvased, asetsevad enamasti juurmise kodarikuna	Enamasti suured ja lõhestunud, leherootsuta ning vahelduvalt asetsevad, ilma abilehtedeta, kuid tihti suure tupega, mis hoiab laialt varrest kinni
VARS, JUUR	Tugev juurestik	Hästi väljakujunenud peajuur, mis mõnel liigil on tugevasti paksenenud. Vars on harilikult harunev, püstine, sageli märgatavalt karvane	Tugev, ümar, sõlmine, õõnes ja vaoline
MUU	Paljud sugukonda kuuluvad liigid sisaldavad piimmahla (võilill, veishein)	Paljudele ristõielistele on iseloomulik omapärane biokeemiline ainevahetus, mille käigus taimekudedes tekivad vürtsikad sinepiõlid (sinep, mädarõigas, redis)	Mitmed selle sugukonna taimed on maitsetaimed (harilik köömen, aed-harakputk), osa neist aga väga mürgised (surmaputk, harilik mürkputk)

Kasutatud allikad

Korvõielised. Eesti elustik ja elukooslused. Koostajad S. Rautam, E. Lehtsaar, V. Keppart. Esitlus, 2011.

Lundevall C-F., Björkman G. Põhjamaa õistaimed. Tallinn: Varrak, 2007.

Raudsepp L. Eesti õistaimi. Tallinn: Valgus, 1981.

http://et.wikipedia.org/wiki/