Püsililled

1. Püsilillede eelised ja puudused võrreldes suvelilledega.

Püsililled nõuavad võrreldes suvelilledega vähem hoolt - neid ei ole vaja igal aastal paljundada, pikeerida ja kasvukohale istutada, ka tulevad nad paremini toime niiskusežiimiga, kui on õigele kasvukohale istutatud, ning seetõttu ei pea neid nii sageli (kui üldse) kastma kui suvelilli.

Nad on ka väga vastupidavad ja pikaealised - vanad taluaia taimed kasvavad samal kasvukohal mõnikord vaat et isegi aastasadu.

Püsikud on väga mitmekesised tänu liikide ja sortide rohkusele. Lisaks on püsikutel veel üks väga suur väärtus - see on pidev muutumine. Saame imetleda võrsete ilmumist, kasvu edenemist, õitsemist, lehestikku, närbumist ja kauneid vilju.

Püsilillede puudusteks võib pidada näiteks seda, et osad neist kipuvad usinalt end paljundama ja seetõttu tuleb nende leviku tõkestamiseks vaeva näha.

Samuti tuleb küllalt kaua oodata kuni noortaim saavutab oma lõpliku suuruse ja dekoratiivsuse ning hakkab õitsema (see ei juhtu alati esimestel kasvuaastatel).

Püsikute valikul tuleb jälgida, kas nad soivad meie kliimatsoonidesse või on külmaõrnad. Viimaste kasvatamisel tuleb nende eest talvel rohkem vaeva näha ja hoolt kanda (katta või välja kaevata). 

Püsikutega taimestatud peenra kujunduse muutmine on keerulisem kui suvikute puhul, kuna viimased istutatakse nagunii igal aastal uuesti.

2. Millist vegetatiivse paljundamise viisi soovitaksin püsikute paljundamisel ja millist mitte.

Koduaeda soovitaksin jagamisega paljundamist. Selliselt saab samal ajal ka liiga vanaks ja tihedaks kasvanud taimi noorendada. Ise olen jaganud näiteks hostasid, helmikpööriseid, iiriseid. Kuid tootmise jaoks on selline paljundamise enamasti liiga ebaefektiivne.

Suuremate koguste saamiseks soovitaksin kas haljastpistikutega paljundamist (nende liikide puhul, mida seemnest ei ole otstarbekas või ei saa, nt sorte, pajundada) või generatiivset paljundamist.

Haljaspistikutega sobib paljundada padjand-leeklille, begooniaid, kirinõgest ja väikest igihalja, seemnetega aga olen näiteks ise edukalt paljundanud päevakübaraid, lilltubakaid, sõrmkübaralille, lavendlit, pehmet kortslehte ja kipslille.

Liike, mis annavad tütartaimi, paljundadakse nendega, näiteks maasikaid. Kuid haigustvabade noortaimede saamiseks on nende puhul veelgi parem paljundus meetod laboris meristeemselt paljundamine. See tähendab taime kloonimist ühest väikesest, algkudet sisaldavast taimeosast. Meristeemselt paljundatakse ka nt krüsanteeme.

Sibullilli saab paljundada sibulatega, nimelt tütarsibulatega, mis emasibula küljest lahti murtakse.

Vähem levinud on jagamine võrsikutega, seda meetodit on otstarbekas kasutada vaid siis, kui muud viisid ei anna soovitud tulemusi. näiteks nelke võib proovida võrsikutega paljundada.

Pookimist püsikute paljundamiseks praktiliselt ei kasutata, seda seetõttu, et see on kõige keerukam ja aeganõudvam paljundamise viis ning õnnestumise protsent rohttaimede korral on väike.

3. Taimede kasvukohanõuded.

Soovitan päikeselisele kasvukohale, kuiva ja toitainetevaesesse mulda planeerida nõmm-liivateed (Thymus serphyllum), kaunist kukeharja (Sedum spectabile), harilikku lubikat (Sesleria caerulea), halli nelki (Dianthus gratianopolitanus) ja harilikku iisopit (Hyssopus officinalis).

Taimede pildid pärinevad järgnevatelt veebilehtedelt:

http://kimalaselilled2.blogspot.com/2012/06/nomm-liivateed-kannikesed.html

http://nagi.ee/photos/ankka/11505985

http://www.aiasober.ee/tooted

http://nagi.ee/photos/anneuibo/4513689

http://www.aiamaailm.ee/teised-toredad-urdid/371-harilik-iisop.html

Poolvarju, toitaineterikkasse mulda istutaksin pehme kortslehe (Alchemilla mollis), südajalehise bergeenia (Bergenia cordifolia), kaukaasia kitsekakra (Doronicum orientale), hariliku angervaksa (Filipendula ulmaria) ja hulgalehise lise lupiini (Lupinus polyphyllus)

Taimede pildid pärinevad järgnevatelt veebilehtedelt:

http://davisla.wordpress.com/category/alchemilla-mollis/

https://www.flickr.com/photos/newparis/4527594099/

http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Doronicum_orientale_IMG_4001_Kev%C3%A4tvuohenjuuri_C.JPG

http://plantsandpeople.weebly.com/meadowsweet.html

http://en.wikipedia.org/wiki/Lupinus_polyphyllus

Varjulisele kasvukohale, happelisse mulda soovitaksin metspipart (Asarum), kurekell-ängelheina (Thalictrum aquilegiifolium), hõlmist tiarelli (Tiarella wherryi) ja sinist emajuurt (Gentiana pneumonanthe).

Taimede pildid pärinevad järgnevatelt veebilehtedelt:

http://pl.wikipedia.org/wiki/Kopytnik_(ro%C5%9Blina)

http://www.calmia.ee/Taimed/Pysilill/angelhein.htm

http://www.nichegardens.com/catalog/item.php?id=2050

http://www.osta.ee/en/emajuur-viimane-40385163.html

4. Kasutatud kirjandus.

Laane, M. Iluaianduse käsiraamat, Tallinn: Varrak, 2005.

Barlage, A., Berger, F. Suur püsikuraamat. Tallinn: Varrak, 2012

Tooding, S. Taimede paljundamine. Print Best

Suvelilled

1. Suvelillede SWOT analüüs

2. Seemnete töötlemine ja kihitamine

a) Seemnete skarifitseerimine on seemnete mehaaniline, keemiline või temperatuuriga töötlemine, selleks, et vigastada seemnekesta ja seeläbi saavutada selle poolt vee ja gaaside läbilaskmine.

Skarifitseerimine on vajalik idanemise kiirendamiseks, nt kui seemnekest on liialt paks või kui soovitakse puhkeperioodi katkestada.

b) Seemnete stratifitseerimine on kunstlike temperatuuri-, niiskus- ja õhurežiimide loomine (looduslike tingimuste imiteerimine), soodustamaks seemnete idanemist ja tõusmete ilmumist.

See on vajalik pika puhkeperioodiga liikide puhul n.ö seemnete järelvalmimiseks (selle kestel lagunevad seemnes kasvu pidurdavad ained).

3. Suvelillede seemneline paljundamine

Suvelillede paljundamine seemnetega on soodne (seemneid saab taimelt enamasti tasuta koguda ja ühel taimelt võib saada väga palju seemneid, kuna seemned on väikesed, siis on ka nende transport on odavam). Seega saab taimi massiliselt paljundada.

Ka on seemnest kasvatatud taimel tugevam juurekava kui vegetatiivselt paljundatud taimel. Kuid seemnest saab paljundada vaid liike ja üksnes mõningaid aedvorme/sorte.

Seemnest paljundatud taim on geneetiliselt tervem ja tagab loodusliku varieeruvuse (väga oluline sortide aretamisel).

Seemenelist paljundamist ei saa kasutada enamike sortide puhul, ning ka siis mitte, kui taim Eesti tingimustes ei vilju või ei ole seeme idanemisvõimeline.

Mõningatel juhtudel on seemneline paljundamine liiga aeganõudev, ka siis tasuks eelistada vegetatiivset paljundamist.

Seemnetega paljundamiseks on vaja esmalt koguda seemned, need puhastada ja säilitada valitud liigi jaoks sobivatel tingimustel (hoida jahedas ja külmas ruumis, külvata kohe või stratifitseerida).

Enne külvi on võib osutuda vajalikuks seemnete töötlemine (skarifitseerimine, puhtimine või granuleerimine). Seejärel tuleb valida külvikoht (lava, katmikala, aknalaud) ja see ettevalmistada (otustada kas külvata kasti, kassett, potti jne).

Järgneb külvamine ise, mille käigus tuleb järgida antud liigile sobivat külvisügavust ja tihedust,

Külvijärgne hooldamine seisneb õige temperatuuri ja õhuniiskuse tagamises, kastmises,

Kui taimed on tärganud ja jõudnud idulehtede faasi, tuleb need pikeerida - ümberistutada koos juureotsa kärpimisega. Pikeerimine parandab taime valgustatuts ja juurte kasvu (sunnib neid harunema).

Lõpuks tuleb taimed potistada ehk pottidesse ümberistutada (kui taim on piisavalt suur).

4. Kasutatud allikad

1. Ninn, E. On viimane aeg hakata mõtlema suvelillede peale. Tarbija24, 2012.

http://tarbija24.postimees.ee/783034/on-viimane-aeg-hakata-motlema-suvise-lillepeenra-peale

2. Otsus, A. Puittaimede paljundamine, Luua Metsanduskool, 2005.

3. Teras, R. Seemnest suureks, Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda, 2009.

4. Tooding, S. Taimede paljundamine, Maalehe Raamat, Print Best.